Väikejärvede funktsioneerimise eripärad 2010. a.
Limnoloogilise põhitõe järgi on soojadel suvedel veeõitsengud intensiivsemad ja sagedasemad.
Ilmaolud olid 2010. a. üsna erilised ja see mõjutas oluliselt ka väikejärvede funktsioneerimist kasvuperioodil. 2010. a. oli erakordselt soe (joonis 2), kuid veeõitsenguid oli vähe ja väheintensiivselt. 12 päeva jooksul oli keskmine ööpäevane õhutemperatuur oluliselt kõrgem nii varasemast kui ka hilisemast (joonis 3). See muutis järvede kihistuse üsna varaseks ja tugevaks. |
Kiiresti ammendati toitesoolade varud epilimnionist, pikenes selge vee periood ja valdas suvine biogeenide puudus vee ülemistes kihtides.
2010. a. kõrge veeseis suurendas ka veesammast, mistõttu oli biogeenide difusioon põhjakihtidest raskendatud. Kevadine suurvesi omakorda lahjendas järvede pinnakihti toitesooladest.
Olukord muutus sügise hakul, kui hüppekiht oli madalamale laskunud ja biogeenid olid veemassis kättesaadavamad. Kuigi veeõitsengud on enamasti suvised nähtused, lükkusid need sel aastal mõnevõrra hilisemaks. Seega tekkisid õitsengud alles sügise hakul, mida põhjustasid sinivetikad – just suveaspektile iseloomulikud liigid.
Kuidas sellist kummalist nähtust seletada?
2010. a. kõrge veeseis suurendas ka veesammast, mistõttu oli biogeenide difusioon põhjakihtidest raskendatud. Kevadine suurvesi omakorda lahjendas järvede pinnakihti toitesooladest.
Olukord muutus sügise hakul, kui hüppekiht oli madalamale laskunud ja biogeenid olid veemassis kättesaadavamad. Kuigi veeõitsengud on enamasti suvised nähtused, lükkusid need sel aastal mõnevõrra hilisemaks. Seega tekkisid õitsengud alles sügise hakul, mida põhjustasid sinivetikad – just suveaspektile iseloomulikud liigid.
Kuidas sellist kummalist nähtust seletada?